Mõiste definitsioonis ABC

Kirjutamist peetakse raamatu üheks olulisemaks leiutiseks Inimkond kogu selle universaalse ajaloo vältel. Kirjutamine on viis, mille inimene on välja töötanud, et väljendada ideid ja mõtteid kirjalikult, see tähendab peamiselt paberil, aga ka muudel erinevatel tugedel, näiteks puit, savi, maakoor, maa ja isegi tänapäeval erinevatel digitaalsetel ja tehnoloogilistel tugedel. Kirjutamine on üks elemente, mis on võimaldanud inimesel keerukamaid ühiskondi arendada tänu selle teostamiseks vajalikule abstraktsioonile.

Ma tean lugupidamine et varaseimad vormid tekkisid 3000 eKr ja üks varasemaid teadaolevaid pühakirju Selle arendasid sumerid (Mesopotaamia rahvas) kui kiilkirja, kuna neil olid sümbolid häll. See kirjutus tehti saviplokkidel ja sellel oli tõenäoliselt pelgalt praktilisi funktsioone, näiteks kandmine raamatupidamine saadaolevate materjalide jms kohta. Läbi aegade ja sajandite jooksul muutusid kirjutamisvormid keerukamaks ja seega oli see inimesele võimalik arendada ideograafilisi pühakirju, mis tähendab, et nad esindavad sümbolite kaudu objekte, inimesi, olukorrad, ideed.

Kirjutamine koosneb alati keerukast sümbolite süsteemist, mis esindavad lisaks ideedele ka sõnu või helisid, mida on võimalik lugeda ja väljendada. Neid sümboleid nimetatakse koos tähestikeks. Selles mõttes on kirjutamise tähtsus see, et see võimaldas inimestel jätta oma tegelikkust käsitlevad dokumendid, mida hiljem hilisemad põlved saaksid mõista ja dekodeerida. Kirjutamata on tõenäoline, et kogu see teave, mis pärineb antiikajast, on suures osas kadunud.

Kirjutamisel on peale selle palju funktsioone suhelda ideed ja praegu juurdepääs sellele on seotud mõistega võrdõiguslikkus. Seda seetõttu, et sajandeid lugemine Y mõistmine kirjalikest tekstidest (nagu ka kirjutamine ise) olid reserveeritud ühiskonna privilegeeritud sektoritele. See oleks alles 19. sajandi keskel, kui enamik ühiskondi saaks seda tüüpi teadmistele juurde pääseda ja oskus.